Lõpuks kinnitab heas tujus patsient positiivseid muutusi, öeldes, et oli tööga väga hõivatud, tähelepanu hajus, ta lülitus ümber isiklikele asjadele ja et kuidagi imelikult juhtus nii, et osa sümptomeid kadus täielikult, samal ajal kui tema tähelepanu oli koondunud nende teisele osale, mis pärast esimest „korrektsiooni“ seanssi ei olnud möödunud ja andis endast märku. Ebameeldivad hetked pärast „korrektsiooni“ (valud ja tõmbamised), mille kohta patsient ütles, et tal läks „halvemaks“, osutusid lülisamba ajutiseks reaktsiooniks pärast pea raskuskeskme taastamist. Need häirisid mõnda aega ja möödusid siis. Samuti selgub vestlusest, et kliinikut „soovitas sõber“ ja ütles, „et see aitas teda ja ta paranes juba pärast esimest protseduuri“. Loomulikult registreerus patsient vastuvõtule, isegi tutvumata kodulehel oleva teabega. Ta ei teadnud lülisamba „ümberkorraldustest“ midagi ja arvas kuni korduskohtumiseni arstiga üldse, et talle on kahju tehtud. Ning arvas ekslikult, et kui tal pärast esimest seanssi sümptomid ei möödunud (õigemini ei märganud ta isegi, et osa neist kadus), siis milleks end edasi ravida?