Avaleht Põhiprintsiibid Biomehaanilised iseärasused

Kraniovertebraalse piirkonna biomehaanilised iseärasused

Kaks esimest kaelalüli (kandelüli ja telglüli) moodustavad koos kolju kuklaluuga 3 pea liigest: paarilise kandelüli ja kuklaluu vahelise liigese, paarilise külgmise kandelüli ja telglüli vahelise liigese ning keskmise kandelüli ja telglüli vahelise Cruveilhier’ liigese. Meditsiinis nimetatakse seda piirkonda „kraniovertebraalseks üleminekuks“ (ladina keeles Cranium – kolju, ladina keeles Vertebrae – lülid).

Need liigesed tasakaalustavad pea raskuskeset ja hoiavad seda tasakaalus skeleti neljas suunas piki lülisamba telge, mõjutades sel moel kogu keha raskuskeset. Liigesed tagavad pea liikuvuse, kaitsevad seljaaju ja on võimas refleksogeenne tsoon.

Kraniovertebraalse piirkonna hulka kuuluvad lisaks kolju kuklaluule ja kahele esimesele kaelalülile ka piklikaju ja väikeaju.

Kandelüli ja kuklaluu vaheline liiges

Kraniovertebraalse piirkonna biomehaanilised iseärasused

Kandelüli ja kuklaluu vaheline liiges on paariline liiges, mis asub kolju kuklaluu ja esimese kaelalüli – kandelüli – vahel. Liigese moodustavad kaks kolju kuklaluu põnda ja kaks kandelüli ülemist liigespinda. Mõlemad liigespindade paarid on suletud liigesekapslitesse.

Kandelüli ja kuklaluu vahelises liigeses on võimalikud järgmised liigutused:

✅ fleksioon / ekstensioon;
✅ lateraalfleksioon;
✅ kombineeritud rotatsioon.

Kandelüli ja kuklaluu vahelise liigese biomehaanika arvudes normis ja patoloogia korral

1. Fleksioon / ekstensioon – see on pea painutamine ja sirutamine ette-taha.

Liikumise koguamplituud normis: kuni 30° (10° painutus, 20° sirutus). Liigutus liigeses toimub kolju põnnade ette-taha kiikumisena kandelüli liigespindadel.

Liikumise koguamplituud patoloogia korral: kuni 0° (0-7,5° painutus, 0-15° sirutus).

Liikumise koguamplituud normis: kuni 30° (10° painutus, 20° sirutus). Liigutus liigeses toimub kolju põnnade ette-taha kiikumisena kandelüli liigespindadel.

Patoloogia korral tekib liigese liikuvuse mõõdukas või täielik piiratus. Patsiendil võib esineda piiratust pea painutamise / sirutamise katsel; ta ei saa lõuaga rangluud puudutada; tunneb pea tahapoole sirutamise liigutuse blokeeritust ning pinget / valu rindkereosas. Patoloogia korral esineb sageli liigespindade raginat, valusähvatusi ja pakitsevat valu kaelas, mis muutub pea maksimaalsel ette / taha painutamisel / sirutamisel teravaks.

2. Pea kallutamine vasakule-paremale / külgpainutus (lateraalfleksioon).

Liikumise koguamplituud normis: kuni 20° (5-10° kummaski suunas).

Küljele kallutamine kandelüli ja kuklaluu vahelises liigeses toimub kolju ja lüli vastassuunaliste liigutuste kaudu. Pea kallutamise ajal toimub samaaegselt lüli järsk pöörd. Patsiendi pea kaldub ühele poole, lüli aga pöördub teisele poole. Näiteks pea kallutamisega paremale kaasneb kandelüli pöördumine vasakule.
Liikumise koguamplituud patoloogia korral: kuni 0° (0-7,5° kummaski suunas).

Patoloogia korral tekib liigese liikuvuse ühepoolne osaline piiratus või täielik blokeerumine. Patsient võib tunda, et ühele poole kaldub pea halvemini kui teisele. Ühesugused liigutused eri suundades võivad kulgeda erineva raskusastmega ning nendega võivad kaasneda valulikud aistingud ja valusähvatused. Blokaadi korral on liigespinnad liigse hõõrdumise all, mille tagajärjel võib kosta raginat ja naksumist.

3. Kombineeritud liigutus, mille tulemusel pea pöördub.

Liikumise koguamplituud normis: 5-7° kummaski suunas.

Pea pööramine vasakule-paremale kandelüli ja kuklaluu vahelises liigeses toimub kolju ja lüli vastassuunaliste liigutuste kaudu. Pea pöörd tekib lateraalfleksiooni ajal tänu kolju libisemisele mööda kandelüli kaldus liigespindu (nende anteromediaalne orientatsioon) ja tiibsidemetele. Kolju põnnade kaldumisel ja libisemisel mööda kandelüli liigespindu toimub lüli järsk pöörd.

Liikumise koguamplituud patoloogia korral: kuni 0° (0-5° kummaski suunas).

Patoloogia korral tekib liigese liikuvuse ühepoolne osaline piiratus või täielik blokeerumine. Kombineeritud liigutuste korral võib liigespindade ragin, mis tekib lihaste intensiivse surumisjõu tagajärjel, olla eriti tugevalt väljendunud või üldse mitte kuuldav (täielik blokaad). Patsient võib tunda, et ühele poole pöördub pea halvemini kui teisele. Ühesugused liigutused eri suundades võivad kulgeda erineva raskusastmega ning nendega võivad kaasneda valulikud aistingud ja valusähvatused.

Külgmine kandelüli ja telglüli vaheline liiges

Teine kaelalüli – telglüli – erineb kõigist teistest lülidest oma ebatavalise kuju poolest, nimelt hammasjätke olemasolu poolest, mille ümber pöörleb esimene kaelalüli – kandelüli – ja koos sellega ka kolju.

Külgmise kandelüli ja telglüli vahelise liigese moodustab C1-C2 lülide paariline liigend. See paikneb esimese ja teise kaelalüli – kandelüli ja telglüli – liigespindade ja jätkete vahel. Selles liigestekompleksis toimub üksainus liigutus – pea pööramine paremale-vasakule.

Külgmine kandelüli ja telglüli vaheline liiges tagab pea olulise pööramise vasakule-paremale. Pöördeliigutuste normaalne amplituud on kuni 33° kummalegi poole kogu lülisamba kaelaosa 90° suurusest üldrotatsioonist. Liigese hüpermobiilsuse korral võib rotatsioon ulatuda 40°-ni.

Peavalu all kannatavatel C1-C2 segmendi düsfunktsiooniga patsientidel võib rotatsioon olla alumise kaldlihase sündroomi tõttu märkimisväärselt vähenenud ja harvadel juhtudel täielikult blokeeritud. Lülide nihete korral võib kosta liigespindade hõõrdumise omapärast pikka sahinat, mida patsient tavaliselt tabab vaikuses.

Keskmine kandelüli ja telglüli vaheline Cruveilhier’ liiges

Keskmise kandelüli ja telglüli vahelise Cruveilhier’ liigese moodustavad esimese lüli eesmise kaare tagumine pind ja teise kaelalüli hammas.

See on üsna keeruline liiges, mis sarnaselt külgmise kandelüli ja telglüli vahelise liigesega osaleb pea pööramisel paremale-vasakule, kuid samaaegselt selle liigutusega toimub tänu sellele pea painutamine-sirutamine kuni 7° kummalegi poole.

Düsfunktsioon ja liikuvuse piiratus Cruveilhier’ liigeses võivad põhjustada ulatuslikke neuroloogilisi ilminguid, eriti peavalusid ja migreene.

Cr-C1-C2 segmentide liikuvuse testimine Body Balance Clinicu meetodil

Lülisamba kaelaosa jaguneb 3 osaks: ülemine, keskmine ja alumine.

Pea liigesed kuuluvad ülemisse kaelasegmenti. Neid moodustavad kandelüli C1 ja telglüli C2 koos kolju kuklaluuga Cr. Nendes liigestes düsfunktsiooni määramisel ei piisa patsiendi pea üldise rotatsiooni kontrollimisest, mis toimub kõigi kolme kaelasegmendi abil.
On vaja isoleeritult kontrollida ainult kaela ülemise osa liikuvust – võimet teha mitmesuguseid pea liigutusi: pöördeid ja kallutusi eri suundades.

Selleks on Body Balance Clinicus välja töötatud individuaalne meetod pea liigeste biomehaanika kontrollimiseks, mis on oma täpsuselt palju täpsem kui kinesioloogias kasutatav fleksiooni-rotatsiooni test.

Testi tegemisel ei suuda patsient mõnikord pea liigeste blokaadi tõttu üldse pead pöörata.

Nagu te juba teate, peavad liigesed tagama pea rotatsiooni kokku kuni 35-42° kummalegi poole. Nende liigeste blokaadi korral kompenseerib organism tasakaaluhäire, jaotades lihaskoormuse trapetslihastele. Selle tulemusel võib blokeeritud pea liigestega patsient tunda teravat valu isegi trapetslihaste mõõdukal pigistamisel, mida ei täheldata, kui pea liigesed töötavad korrektselt.

2 pea liigeste düsfunktsiooni tüüpi ja peamised iseärasused

Body Balance Clinicus eristatakse 2 pea liigeste düsfunktsiooni tüüpi:

1. tüüp – pea liigeste liikuvuse blokaad lihaste spastilise surumisjõu tõttu ilma kaelalülide nihketa;
2. tüüp – pea liigeste liigutuste blokaad lihaste spastilise surumisjõu tõttu koos kaelalülide nihkega.

Body Balance Clinicu sisestatistika, mis on koostatud paljude patsientide KT-ülesvõtete analüüsi põhjal, näitab, et 1. tüüpi kuulub ~ 30% patsientidest, teise tüüpi ~ 70% patsientidest. Teise tüüpi arvatakse patsiendid, kellel on vähemalt ühe lüli rotatsiooniline või külgnihe üle 3° ja kellel biomehaanilistel testidel tuvastatakse ka pea liigeste liikuvuse blokaad.

Tõsiste nihete pildid:

Lihaste seisund pea liigeste düsfunktsiooni korral

Lihas võib olla 4 erinevas seisundis: norm, kontraktuur, lõtvus ja lokaalne müofastsiaalne hüpertoonus (fibroosne ja valulik lihase tihkestus, mille korral lihas mõnevõrra lüheneb, mis on lihastoonuse näitaja).

Pea liigeste düsfunktsiooni korral on patsiendi kuklalihased peaaegu alati kontraktuuri või lokaalse müofastsiaalse hüpertoonuse (harva) seisundis. Body Balance Clinicus eristatakse 4 lihaskontraktuuri astet:

1 esimene – lihas on pehme või normist tihedam, sõrmed tungivad kergesti selle paksusesse, põhjustades minimaalset valulikkust;
2 teine – lihas on tihe, sõrmed vajuvad selle paksusesse vaid osaliselt, põhjustades mõõdukat või intensiivset valulikkust;
3 kolmas – lihas on „kivise“ tihedusega, ei lase oma paksusesse, palpatsioon põhjustab tugeva valulikkuse tunnet;
4 neljas – põletikuline lihas, normaalsest suurusest märkimisväärselt suurenenud, mõõdukalt kõva, põhjustab palpeerimisel liigset valulikkust.

Lihasspasmide pikaajaline esinemine viib lokaalsete valulike tihkestuste (fibroosikollete) tekkeni lihastes, mis aja jooksul suurendab nende jäikust ja seisundi staadiumi.

Meditsiiniprofessorid pea liigeste korrektse talitluse tähtsusest

Kraniovertebraalne üleminek on oluline strateegiline tsoon, mis suuresti määrab inimese tervise. Just seepärast on see juba aastaid olnud neuropatoloogide, vertebroloogide, manuaalteraapia ja osteopaatia, sealhulgas kraniaalse, spetsialistide tähelepanu all. Body Balance Clinic püüab olemasolevaid teadmisi struktureerida ja avaldab mõningaid meditsiiniprofessorite tehtud teaduslikke avastusi, et lugeja saaks veel kord veenduda probleemi olulisuses ja professionaalse lähenemise vajalikkuses:

? Võtmerolli kehakaalu ümberjaotamisel ja alajäsemete tugifunktsiooni kujunemisel mängib kraniovertebraalne üleminek (Ivaničev G. A., 2008).

?Kraniovertebraalse ülemineku düsfunktsioon, funktsionaalne blokaad Cr-CI soodustavad ristluu liikuvuse häirumist niudeluude vahel, niude-nimmelihaste toonuse langust, väändunud vaagna sündroomi kujunemist (Zozulja I. S., Bredichin A. V., 2011; Čikurov Ju. V., 2004).

?G. Goodhearti (1968) andmetel on niude-nimmelihaste toonuse langus seotud Cr-C1 blokaadi esinemisega. Kraniovertebraalse piirkonna funktsionaalse blokaadiga kaasnevad reeglina ristluu-niudeluu liigese sekundaarsed blokaadid (Ivaničev G. A., 2008).

?Seljaaju kõvakelme kinnitub tihedalt suure kuklaaugu, kandelüli ja telglüli külge, mistõttu mis tahes liikuvuse häired selles tsoonis mõjutavad kraniosakraalset mehhanismi (Orel A. M., 2009).

? Kineetilised düsfunktsioonid sellel tasandil muudavad sfenobasilaarse sünkondroosi (SBS) mustreid, mis toob kaasa primaarse hingamismehhanismi muutuse (Novoselcev S. V., 2009).

? Kraniovertebraalse düsfunktsiooni korral võib täheldada peapööritust, sagedamini mittesüsteemset, kuulmise langust, vaegkuulmist. Üks peamisi sündroome on tasakaalu kaotus pea asendi järsul muutmisel, eriti lamavast asendist püstiasendisse tõusmisel (meenutab vestibulaarset ataksiat) (Ivaničev G. A., 2008).

? Kraniovertebraalse düsfunktsiooniga võib kaasneda tservikogeenne peavalu, mis tekib lülisamba biomehaanika häirete ja müofastsiaalse düsfunktsiooni taustal koos lokaalse lihasspasmi ja triggerpunktide moodustumisega. Tservikogeenne peavalu võib areneda kolme mehhanismi kaudu: vaskulaarse (vasomotoorne, isheemiline ja venoosne), neuralgilise ja lihaspinge mehhanismi kaudu (Morozova O. P., Jaroševskij A. A., Zdybskij V. I., 2009).

? Refleksne spasm pea alumise kaldlihase venitamisel koos hüperfleksiooniga provotseerib kandelüli ja telglüli vahelise liigese subluksatsiooni. Seejuures võivad lihase fastsia lehtede vahele kinni jääda suur kuklanärv ja kuklaarter, mis läheneb CI-CII lülidevahelisele liigesele pea pööramisele vastupidisel küljel (Bogorodinskij D. K., Skoromec A. A., 2008).

? Kraniovertebraalse biomehaanika häire viib pea ja lülisamba kaelaosa lihaste, ekstravertebraalsete lihaste spasmini, nende lihaste kontraktuurideni, latentsete triggerpunktide (lihaseliste, fastsiaalsete, lihas-sidemeliste, sideme-luuliste) tekkeni neis, lihaste regionaalse tasakaalutuseni. Arenevad funktsionaalsed lihaselised, fastsiaalsed, lihas-sidemelised, duraalsed kraniovertebraalsed blokaadid C0-CI, CI-CII (Ivaničev G. A., 2008), tekivad iritatiiv-reflektoorsed sündroomid: Selle tulemusel kujunevad järgmised kliinilised sündroomid: tservikokranialgia, tservikalgia, tservikobrahhialgia, tservikopektalgia (Žarkov P. L., 1994).